9.5.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 109/10

1.1

Direktiivi kohta tehtud ettepanekut tuleb toetada, kuna see kehtestab EL makseteenuste tervikliku õigusraamistiku. Praegu muudavad erinevused riikide maksealastes õigusaktides ühtse euromakseala (Single Euro Payment Area — SEPA) rakendamise keerukaks. Seetõttu aitab riikide maksetega seotud õigusnõuete ühtlustamine SEPA rakendamist pangasektori poolt. Lisaks peaks “maksevahendaja” mõiste kasutuselevõtt ühtlustama makseteenuseturule juurdepääsu reegleid. Ühtlustatud õigusaktidest tulenevate eeliste täielikuks ärakasutamiseks tuleks siiski pöörata tähelepanu ettepandud direktiivi ja e-raha direktiivi (2) kohaldamisalade kooskõlastamisele, arvestades eelkõige vajadust eristada maksekontodel põhinevaid makseteenuseid ja kesksel arvestusel põhinevaid e-raha makseteenuseid. Ettepandud direktiivi edasilükkumine seaks ohtu SEPA-le vastavate siseriiklike süsteemide käivitamise 1. jaanuaril 2008 ja täieliku ülemineku aastaks 2010. Selles suhtes on ettepandud direktiivi III ja IV jaotis kriitiliselt tähtsad, kuna nendega kehtestatakse ühtlustatud eeskirjad teabenõuetele, maksetehingute autoriseerimisele, teostamisele ja vastutusele. Ettepandud direktiivi nendes jagudes käsitletavad poliitilised ja õigusküsimused peaks olema lihtsalt lahendatavad. Kui läbirääkimisi pikendatakse, võiks kaaluda võimalust eemaldada teatavad ettepandud direktiivi osad ja pidada esmatähtsaks SEPA edukaks rakendamiseks vajalike osade vastuvõtmist.

1.2

Ettepandud direktiivi teatavatest aspektidest tõusetub siiski mitmeid küsimusi, mida käsitletakse üksikasjalikumalt allpool.

2.1

Uue mõiste “maksevahendajad” kasutuselevõtt toob lähemale ühtlustamise praegustes erinevate siseriiklike õigussüsteemide lähenemisviisides, millega reguleeritakse nende makseteenuseid osutavate üksuste tegevust, kes ei ole krediidiasutused, e-raha asutused ega postipangad. Ettepandud direktiiv ei ole siiski selge nendele maksevahendajatele lubatud tegevuste osas. Ettepandud direktiivi kohaselt võivad maksevahendajad võtta avalikkuselt vastu raha makseteenuste osutamiseks. Samas ei tohiks see raha olla ei hoiused ega muud tagasimakstavad vahendid konsolideeritud pangandusdirektiivi (3) artikli 3 tähenduses ega ka e-raha, mis on määratletud e-raha direktiivi artikli 1 lõike 3 punktis a (vt ettepandud direktiivi artikli 10 lõige 1).

2.2

Selles suhtes ei selgu ettepandud direktiivi sõnastusest, kas maksevahendajate rahahoiul võivad olla hoiuste või e-rahaga sarnased majanduslikud ja õiguslikud tunnused. Asjaolu, et maksevahendajad võivad pidada maksekontosid viitab sellele, et maksevahendajad võivad hoida raha oma valduses kauem, kui on vaja maksetehingu teostamiseks. Sellele tuleks tähelepanu pöörata, sest ettepandud direktiivi artikli 65 lõikes 4 viidatakse “hoiustele”, selgitamata, kus ja mis eesmärgil neid hoiuseid hoitakse. Samas on ettepandud direktiivi 8. ja 9. põhjenduses märgitud, et maksevahendajad ei tohi vastu võtta hoiuseid. Osutatud aspekte on üksikasjalikumalt käsitletud allpool.

2.3

Samuti tuleb märkida, et ettepandud direktiivi lisa punkti 4 kohaselt võivad maksevahendajad teostada maksetehinguid, kui tegemist on krediidiliiniga, ilma et laenuandmisele oleks seatud mis tahes koguselist või tähtajalist piirangut.

3.1

Hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite hoidmisega seoses tuleks arvestada, et konsolideeritud pangandusdirektiivi artikkel 3 keelab teistel ettevõtjatel peale krediidiasutuste tegeleda avalikkuselt hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite kaasamise. Kuigi konsolideeritud pangandusdirektiivis ei ole “hoiuste kaasamine” määratletud, on “hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite” mõistet üldjoontes tõlgendanud Euroopa Ühenduste Kohus, kes on märkinud, et “termin” muud tagasimakstavad vahendid “[…] ei viita mitte üksnes nendele finantsinstrumentidele, mis on olemuselt tagasimakstavad, vaid ka nendele, millel küll sellist olemust pole, kuid mille suhtes on sõlmitud tagasimakset käsitlev leping”. (4) Ei ole oluline, kas sellist raha võetakse vastu hoiuste või muul kujul, näiteks võlakirjade ja nendega võrreldavate väärtpaberite jätkuva emiteerimise teel, nagu osutab konsolideeritud pangandusdirektiivi eelkäija. (5) Seega “võib igasugune raha vastuvõtmine kujutada endast hoiuste kaasamisega tegelemist (laiemas tähenduses), kui sellega kaasneb vastuvõetud raha tagasimaksmine. Selles suhtes ei ole oluline, kas tagasimaksmise nõue on olemas juba hoiuse vastuvõtmise ajal (ja on selle tehingu oluline tingimus) või tekib selline kohustus kõigest lepingulise õiguse tekkimise tulemusel”. (6) Hoiuste kaasamise korrektsel määratlemisel “tuleb juhinduda kaitstavate säästude ulatuse küsimusest ning “krediiditegevuse” tunnuste tõlgendamisest, arvestades selliseid riske, mida peetakse oluliseks hoiuste tagasimaksmise kaitse suhtes. Tulemus kaldub nii hoiuste kaasamise kui ka krediidi laia tõlgenduse suunas”. (7)

3.2

Eespool märgitut arvestades ilmneks, et maksevahendajad võtavad oma klientidelt tegelikult vastu hoiuseid. Kui see on nii, siis üldiselt kuulub maksevahendaja maksejõuetuse korral igasugune tema valduses olev raha tema pankrotivarasse ning on seega kättesaadav kõikide tema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hoiuste või muu tagasimakstava raha kaasamise tegevus on panganduse mõistes keskne, nagu selgub ka konsolideeritud pangandusdirektiivi artikli 1 lõike 1 punktis a esitatud “krediidiasutuse” määratlusest. (8) Panganduse põhimõiste muutmine eeldab rahanduspoliitika, maksesüsteemide kindluse ja ohutuse, finantsstabiilsuse ja statistika aspektide hoolikat kaalumist — kõik need on küsimused, mille suhtes EKPSil on ulatuslik pädevus. Maksevahendajate tegevus hõlmab vältimatult avalikkuse raha hoidmist, isegi kui seda tehakse ainult piiratud ajaks. Sellepärast tuleb sellise tegevuse suhtes järelevalvenõuete ja kaitsemeetmete kehtestamisel arvesse võtta tarbijakaitse ja finantsstabiilsuse küsimusi.

4.1

Üldiselt lubaks ettepandud direktiiv maksevahendajatel tegutseda leebemate järelevalvenõuete alusel kui need, mida kohaldatakse konsolideeritud pangandusdirektiivi alusel. Lisaks autoriseerimise korrale, mis põhineb mõningatel kvalitatiivsetel nõuetel, peavad maksevahendajad tegutsema kooskõlas õigusraamistikuga, mis: i) põhineks peamiselt mitmetel üldistel avalikustamisnõuetel ja ii) ei hõlmaks kapitalinõudeid mõõdetavate riskide vastu (vt ettepandud direktiivi artikkel 5). Selline järelevalvekorra leebus tekitab küsimusi, mida rõhutab asjaolu, et ettepandud direktiivis nähakse ette täielik ühtlustamine (vt ettepandud direktiivi artikkel 78) erinevalt seadusandlikust käsitlusest teistes ühenduse õigusaktides finantsteenuste tegevuse ja selle alustamise kohta.

4.2

EKP on seisukohal, et maksevahendajate reguleerimist ettepandud direktiiviga on võimalik täiustada kolmes põhilises valdkonnas. Esiteks muudab maksevahendajate ja muude teenusepakkujate ebaselge eristamine äärmiselt raskeks riskide ja nendega seotud kaitsemeetmete hindamise. Seda mitte üksnes juhul, kui maksevahendajate valduses on raha, mida on keerukas hoiustest eristada, vaid ka seoses nende võimega anda laenu avalikkuselt vastu võetud raha arvelt (vt ettepandud direktiivi lisa punkt 4). Teiseks ei käsitle ettepandud direktiiv makseteenustega seotud riskide erinevaid liike. Selles suhtes tasub meenutada, et krediidiasutuste poolt osutatavate makseteenuste suhtes kehtestatakse konkreetsed kapitalinõuded, mis tulenevad selliste teenustega kaasnevast tegevusriskist. (9) Kolmandaks võib ka väita, et ettepandud direktiiviga kehtestatud autoriseerimise kord põhineb kriteeriumidel, mis jätavad riikidele liiga suure tõlgendusvabaduse. Samuti võivad liikmesriigid mõnedest autoriseerimisnõuetest teatavatel asjaoludel loobuda. (10)

4.3

Neid kaalutlusi arvestades tundub, et ettepandud direktiivis ei ole tasakaalus maksevahendajate tegevuse ulatus ja selle tegevuse suhtes kohaldatav usaldatavusnormatiivide raamistik. Pärast maksevahendajate tegeliku tegevusulatuse väljaselgitamist tuleks kaaluda piisavate kapitalinõuete ja/või muude samalaadsete kaitsemeetmete (nt algkapitalinõuded, tagatised) kehtestamist vastavate riskide hindamise põhjal.

4.4

Maksevahendajate suhtes kapitalinõuete puudumine võib anda võimaluse meelevaldseks järelevalveks. Hoolimata sellest, kas krediidiasutused tegelevad maksetega otse või maksevahendajateks kvalifitseeruvate tütarettevõtjate kaudu, rakendatakse nende suhtes üldistel alustel nii tegevus- kui ka krediidiriskide järelevalvet. Vastupidiselt sellele ei kehtiks aga eraldi tegutsevate või panganduskontserni mittekuuluvate maksevahendajate suhtes ühtegi kapitalinõuet, ehkki nende tegevusala on sama.

4.5

Lisaks sellele valitseb ettepandud direktiivis üldine ebaselgus päritoluliikmesriigi ja asukohaliikmesriigi pädevate asutuste vastutuse osas. Üheks näiteks on ettepandud direktiivi artikli 6 kolmas lõik, millega reguleeritakse maksevahendajate üleeuroopalise tegevuse võimaldamist, selgitamata, millise liikmesriigi milline asutus on pädev ja vastutab selliste maksevahendajate järelevalve eest. Neid küsimusi tasuks hoolikamalt kaaluda.

4.6

Ettepandud direktiivi artikli 16 kohaldamisel tuleb kohaselt järgida EKPS ja riikide keskpankade pädevust seoses maksesüsteemide sujuva toimimisega ja teatud liikmesriikide keskpankade järelevalvepädevust.

4.7

Ettepandud direktiivi artiklist 16 tulenevaid pädevate asutuste järelevalvevolitusi saaks mitmes suhtes selgemaks muuta. Esiteks saaks täpsemalt piiritleda kohapealse kontrolli ulatust (artikli 16 punkt b). Teiseks saaks ka selgitada “proportsionaalsete karistuste” (artikli 16 punkt d) täpset tähendust. Kolmandaks saaks määratleda tegevusloa peatamise ja tühistamise (artikli 16 punkt e) tingimused, näiteks eraldi sättes. Euroopas tuleb saavutada võrdsed tingimused ja piisavalt tõhus järelevalve asutuste üle, kes kasutavad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, ning seetõttu tuleb ettepandud direktiivi artiklit 16 muuta, et kõikidele pädevatele asutustele oleks tagatud kõnealuses artiklis sätestatud pädevus, eelkõige järelevalve ja täitmisele pööramise pädevus.

4.8

Ettepandud direktiivi artiklis 19 nähakse ette, et liikmesriigid võimaldavad teabevahetuse oma pädevate asutuste, keskpankade, EKPSi ja EKP vahel. Kuigi seda sätet tuleb põhimõtteliselt toetada, soovitame siiski, et kui pädev asutus ei ole keskpank ning samas on keskpank maksesüsteemi järelevalve teostaja, tuleks seda sätet täiendada muude sätetega, mille kohaselt: i) enne litsentsi andmist, peatamist või tühistamist peab pädev asutus konsulteerima asjaomase keskpangaga; ja ii) pädevad asutused on kohustatud jagama teavet asjaomase keskpangaga. Sellised sätted oleksid kasulikud, arvestades keskpankade üldist vastutust maksete valdkonnas.

5.1

Kui maksevahendajatel lubatakse hoida oma valduses raha, mis nii majanduslikus kui ka õiguslikus mõttes on hoiused, ehkki ettepandud direktiiv seda nii ei määratle, on riski tase võrdne krediidiasutuste või e-raha asutuste omaga. Seetõttu peab kaitsemeetmete tase olema sama, mida kohaldatakse krediidiasutuste ja/või e-raha asutuste suhtes. Sellest tuleneb, et eelistada tuleks makseteenuste osutamist ainult krediidiasutuste ja e-raha asutuste poolt. See tagaks klientide raha piisava kaitse ja usaldatava finantstegevuse ning on seetõttu lähenemisviis, mida eelistab EKP.

5.2

Kui krediidiasutuste ja/või e-raha asutuste suhtes kehtestatud kaitsemeetmete tase kehtestatakse ka maksevahendajate suhtes, oleks vaja ettepandud direktiivi II jaotis täielikult ümber teha.

6.1

Kui luuakse leebe järelevalvega maksevahendajate kategooria nagu komisjoni ettepanekus, tuleks ettepandud direktiivi muuta ja väljendada selgelt, et maksevahendajatel ei ole lubatud hoida makseteenuse kasutajate raha oma valduses kauem kui selle piiratud aja jooksul, mil need kantakse üle maksjalt makse saajale; samuti ei tohiks lubada neil sellist raha reinvesteerida. Vastasel juhul võiks ettepandud direktiivi artikli 10 lõike 2 praegune sõnastus viia järeldusele, et kontode avamisega maksevahendajate raamatupidamises saab laekunud raha ka maksevahendaja kasuks reinvesteerida. Selguse võiks anda näiteks maksevahendajate makseteenuste osutamise tegevuste piiramine määratlustega ettepandud direktiivi lisa punktis 7. Maksevahendajatele võiks lubada ka lisa punktis 5 määratletud tegevust, kuid enne tuleb siiski selgitada, et kaartide väljaandmine on seotud nõudega, et kaardivaldaja konto peab olema krediidiasutuses. Peale selle ei tohiks lubada maksevahendajatel anda laenu ettepandud direktiivi lisa punkti 4 alusel.

6.2

Et vältida lahknevaid tõlgendusi, võib lisaks olla kasulik näidata, millist liiki asutused võivad milliseid teenuseid osutada, rühmitades ettepandud direktiivi lisa kõik punktid ümber järgmiselt: i) punktid 1-7: krediidiasutused; ii) punktid 1-3 ja 5-7: e-raha asutused; ja iii) punkt 7: maksevahendajad. Lisaks sellele, nagu eespool mainitud, võiks kaaluda ka lisa punktis 5 määratletud tegevuse osutamise lubamist maksevahendajate poolt. (11) Sama tuleks kohaldada ka lisa punktis 4 määratletud tegevuse suhtes, kui on tagatud, et makseteenuse kasutajatelt makseteenuse osutamiseks laekunud raha ei saa kasutada teistele makseteenuse kasutajatele laenuandmiseks.

6.3

Makseteenuste kasutajate raha kaitseks võiks kaaluda teisigi miinimumkaitsemeetmeid. Näiteks seoses teatavate konkreetsete futuuriarvelduskokkulepetega tõlgendatakse klientide poolt futuuriarveldusmaaklerite käsutusse antud raha teatavate liikmesriikide (nt Saksamaa ja Ühendkuningriigi) ja Ameerika Ühendriikide seaduste alusel kui kliendi vara, mitte kui rahalist hoiust. Sama kord on sageli ette nähtud eriaktidega või leidnud kinnitust kohtulahendites. Tungimata sellise raha omandiõiguslikku olemusse, mis võiks osutuda keerukaks mõningate liikmesriikide õigusaktide alusel, oleks üks võimalus edasi arendada ettepandud direktiivi artikli 10 lõikes 2 sisalduvad kaitsemeetmeid, millega kohustatakse maksevahendajaid pidama makseteenuste kasutajate raha kohta eraldi arvestust. Selleks saab muuta ettepandud direktiivi ja tagada selgesõnalisemate kohustuste kehtestamine maksevahendajate suhtes järgmiselt: i) märkida ära konkreetsete tehingute tarvis vastu võetud raha; ii) eristada maksetehingu tarvis vastu võetud raha muust rahast, mis on vastu võetud muuks tegevuseks kui maksetehingud, ning kajastada see eraldi maksevahendaja raamatupidamises; iii) hoida makseteenuste kasutajate raha kontol, mis neid selgelt kajastab; iv) mitte segada makseteenuse kasutaja raha makseteenuse pakkuja, ühegi teise makseteenuse kasutaja ega muu isiku rahaga; v) isoleerida makseteenuste kasutajate raha mis tahes kolmandate isikute nõuetest maksevahendaja vastu; vi) maksevahendaja maksejõuetuse korral tuleb tagastada makseteenuste kasutajate raha viivitamata ja eelisjärjekorras kõikide muude nõuete ees; ning vii) kui maksejõuetul maksevahendajal pole piisavalt raha ülekanneteks makseteenuste kasutajatele, tuleb jaotada allesjäänud raha proportsionaalselt makseteenuste kasutajate vahel, võttes aluseks nende vastavate nõuete põhisumma.

6.4

Lisaks sellele on vaja üksikasjalikumalt selgitada ettepandud direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti b viidet lisateenustele nagu “maksetehingute teostamise tagamine”, et oleks selge, et neid teenuseid osutatakse ainult tehingus osalevale makseteenuse kasutajale.

6.5

Lõpuks on ettepandud direktiivi artikli 10 lõikes 3 märgitud, et maksevahendajate tegevus ei ole piiratud makseteenuste pakkumisega, võttes arvesse kohaldatavaid riigi ja ühenduse õigusakte. See viitab, et maksevahendajate tegevus võib minna kaugemale ettepandud direktiivi lisas loetletust, mis omakorda tekitab kaks probleemi: esiteks, ettepandud direktiivis ei ole loetletud kõiki lubatud tegevusliike. Neid tegevusi võib tarbijakaitse ja finantsstabiilsuse seisukohast täielikult hinnata üksnes siis, kui kõik võimalikud tegevused on teada. Teiseks, kui sellised tegevused põhinevad siseriiklikul õigusel, ei saavutata ettepandud direktiivi eesmärki, nimelt täieliku ühtlustamise tagamist. Nendel põhjustel tuleks ettepandud direktiivist välja jätta artikli 10 lõige 3.

7.1

Praegu töötatakse pangasektoris intensiivselt välja SEPA nõuetele vastavaid teenuseid. Pangasektor on võtnud eesmärgiks pakkuda juba 1. jaanuaril 2008 kodanikele, asutustele ja ettevõtjatele üleeuroopalisi makseinstrumente nii siseriiklike kui ka piiriüleste maksete tarvis. Praeguses ühenduse õigusraamistikus võib SEPA käivitamine siiski osutuda keerukaks, arvestades erinevusi riikides kohaldatavates õigusaktides. Maksete õigusraamistiku ühtlustamine on seetõttu oluline meede, mis aitab pangasektorit SEPA ellu viimisel. Ettepandud direktiivi SEPAga seotud osad (peamiselt III ja IV jaotis) on vähem vastuolulised kui II jaotis. Kui ettepandud direktiivi vastuvõtmine viibib eespool kirjeldatud ebamäärasuste tõttu, võib viibida ka SEPA rakendamine. Viivituse ärahoidmiseks tuleks välja jätta ettepandud direktiivi II jaotis. Samas peab selline väljajätmine aset leidma tingimusel, et maksevahendajate suhtes kohaldatakse nõuetekohaselt muid ühenduse õigusakte. Selles suhtes saaks maksevahendajate funktsiooni kaaluda e-raha direktiivi korralise ülevaatamise kontekstis, et saavutada järjepidev ja järelevalvet tagav raamistik eri liiki maksevahendajate tegevuseks.

7.2

Samuti oleks võimalik, et EKP nõukogu võtab asutamislepingu artikli 105 lõike 2 ja põhikirja artikli 22 alusel vastu EKP määruse, mis reguleeriks ettepandud direktiivi konkreetseid SEPAga seotud sätteid, mis jäävad EKPSi pädevusse, mööndes siiski, et sel alusel ei saa vastu võtta kõiki SEPAt hõlbustavaid sätteid.

7.3

Üks konkreetne SEPAga seotud probleem puudutab “D+1” maksimumteostusaega, mis nähakse ette ettepandud direktiivi artikli 60 lõikes 1 ja artikli 61 lõikes 1. Eeldatakse, et enamik makseteenuste pakkujatest vastab sellele tingimusele 1. jaanuariks 2010. Siiski tuleb arvestada, et sektoriga ei konsulteeritud “D+1” nõude tagajärgede osas ning et on pangaringkondi, kelle jaoks on see tähtaeg seotud raskustega.

9.1

Ettepandud direktiivis tuleks selgelt väljendada, et maksesüsteemide käitajatel on õigus eristada maksesüsteemile juurdepääsu võimaldamise tingimustes eri liiki makseteenuse pakkujaid. Seda tuleks teha objektiivselt ja eesmärgiga ohjata makseteenuste pakkujate tegevusega seotud riske. Täiendavalt tuleks ettepandud direktiivi kohaldamisala piirata ja tagada maksevahendajate võrdne juurdepääs maksesüsteemidele. Ettepandud direktiivi artikli 23 lõiget 1 tuleks sellele vastavalt muuta.

9.2

Võib aru saada, et ettepandud direktiivi artikli 23 lõike 2 eesmärk on vabastada arvelduse lõplikkuse direktiivi (13) alusel määratud süsteemid juurdepääsutingimustest, mis on esitatud ettepandud direktiivi artikli 23 lõikes 1. Siiski ei ole sõnastus selles suhtes piisavalt selge ja soovitame selgesõnalist erandit.

9.3

Lisaks sellele tuleks ettepandud direktiivis selgelt väljendada, et makse- või väärtpaberiarveldusteenuseid käsitlevat sätet kohaldatakse kooskõlas järelevalvestandarditega, mille on kehtestanud eurosüsteem vastavalt asutamislepingu artikli 105 lõikele 2. Selleks võib näiteks vastavalt muuta ettepandud direktiivi 12. põhjendust ning artikli 23 lõiget 2. Selles suhtes ja seoses oma ülesandega edendada euroala maksesüsteemide tõrgeteta toimimist kaalub eurosüsteem, kas maksevahendajate osalemine maksesüsteemides on piisavalt turvaline ja ei too kaasa tarbetuid rahandussüsteemi stabiilsuse riske.

9.4

Lõpuks antakse ettepandud direktiivi artikli 10 lõike 1 punktiga c maksevahendajatele selgesõnaliselt õigus maksesüsteemide käitamiseks. Et ühenduse õiguses on praegu määratlemata “maksesüsteemi käitaja” mõiste ja samuti on reguleerimata selliste käitajate õiguslik olemus, ei ole vaja seada sisse maksevahendajate (ega ka ettepandud direktiiviga reguleeritavate muud liiki makseteenuste pakkujate) maksesüsteemide käitamise õigust. Samamoodi tuleks välja jätta ettepandud direktiivi artikli 23 pealkirjas ja esimeses lõikes sisalduvad viited maksesüsteemide käitamisele.

11.1

Ettepandud direktiivi artiklites 2 ja 3 sätestatud kohaldamisala võib tekitada erinevaid tõlgendusi. Artikli 2 kohaselt kohaldatakse ettepandud direktiivi äritegevuste ammendavale loetelule, mis on määratletud kui makseteenused ja loetletud ettepandud direktiivi lisas. Artikli 3 kohaselt sisaldab see ühtlasi ka ammendava loetelu ettepandud direktiivi kohaldamise erandite kohta, ehkki seda aspekti tuleks selgitada. Et selgitada ettepandud direktiivi artiklite 2 ja 3 omavahelist seost, soovitab EKP asendada artikli 3 praeguse pealkirja mõistega “erandid”.

11.2

Lisaks sellele on küsitavad mõned artikliga 3 reguleeritavad aspektid. Esiteks, ettepandud direktiiv ei ole tehnoloogiliselt neutraalne, kuna kohtleb erinevalt füüsilist ja elektroonset makseviisi. Seetõttu võib see tekitada lubamatu kalde pabermakseteenuste kasuks. Sõltuvalt kehtivatest siseriiklikest õigusaktidest võivad praegu pabermakseteenuseid pakkuvad makseteenuste pakkujad pidada liiga kulukaks oma toodete tõhusamaks muutmist elektroonsete versioonide abil, sest sellega kohaldataks nende suhtes ettepandud direktiivi; see võiks edasi lükata üldiselt soovitavat elektroonsete makseteenuste sisseseadmist.

11.3

Teiseks, erandeid direktiivi kohaldamisest teatavate makseteenuste osas, mida osutavad telekommunikatsiooniteenuste, infotehnoloogiliste süsteemide või võrkude pakkujad, nagu on kirjeldatud ettepandud direktiivi artikli 3 punktis j, võib tõlgendada mitmeti. Kõnealune säte ei ole tehnoloogiliselt neutraalne ja seda võidakse tõlgendada kas liiga kitsalt või liiga laialt (s.t välja võidakse jätta maksed on-line kauplemiskeskkondades nagu eBay, ehkki need ei erine oluliselt sellistest teenustest, mis jääksid ettepandud direktiivi reguleerimisalasse). Tulemuseks võib olla ettepandud direktiivi ebaühtlane rakendamine. Lisaks sellele ei ole lõpuni selge kõnealuse erandi ja ettepandud direktiivi lisa punktide 8 ja 9 omavaheline suhe. Seetõttu soovitab EKP täielikult välja jätta ettepandud direktiivi artikli 3 punkti j ning lisa punktid 8 ja 9.

11.4

Kuivõrd ettepandud direktiivi artikli 3 punktis f on viidatud paberil võlakirjadele, tuleks samuti üldiselt viidata vekslitele, sealhulgas nendele, mis on hõlmatud 1930. aasta Genfi konventsiooniga, (14) kui ka nendele, mis seda ei ole.

12.1

Mõistete esitamisel on ettepandud direktiivis järgitud kahte eri lähenemisviisi. Mõnel juhul on mõisted esitatud artiklis 4 erisätete abil, muudel juhtudel esinevad mõisted ettepandud direktiivi eri osades (nt artiklis 1 (“krediidiasutused”, “e-raha asutused”, “postipangad” ja “maksevahendajad”), artiklis 2 (“makseteenused” ja “maksetehing”), artiklis 29 (“raamlepingud”) ja artiklis 51 (“mikroettevõtted”)). Soovitame hõlmata kõik mõisted ettepandud direktiivis ühte mõistete artiklisse, mis võiks olla esimene artikkel. See lähenemisviis sarnaneks konsolideeritud pangandusdirektiivis kasutatuga.

12.2

Samas esineb järjepidevuse probleem nende määratluste ja mõistete osas, mida on kasutatud kehtivas ühenduse õiguses, nt arvelduste lõplikkuse direktiivis. Näiteks, ettepandud direktiivi artikli 4 lõikes 3 sisalduva mõiste “maksesüsteem” tuleks viia vastavusse arvelduste lõplikkuse direktiivis kasutatud “süsteemi” mõistega, arvestades arvelduste lõplikkuse direktiivi alusel määratud süsteemide ja muude maksesüsteemide võimalikku koostoimet. Järjepidevust saaks suurendada, esitades ettepandud direktiivis “maksja” ja “saaja” mõisted, mis on ettepandud määruse, mis käsitleb rahaülekannetele lisatavat teavet maksja kohta, artiklis 3. (15)

12.3

Maksevahendaja mõistet tuleks muuta, et välistada füüsiliste isikute maksevahendajana tegutsemise võimalus, kuna sellest võib tuleneda risk, et maksevahendaja ja asjaomase füüsilise isiku raha seguneb.

12.4

Ettepandud direktiivi artikli 4 lõikes 7 sisalduv “maksekonto” mõiste ei ole selge. Seda tuleks muuta, sest see on makseteenuste mõiste ja maksevahendajate tegevuse ulatuse tõlgendamise alus. Praeguses redaktsioonis ei ole selge, kas maksekontoteenust võivad osutada igat liiki maksevahendajad. Kui maksevahendajatel lubatakse pakkuda maksekontosid, tuleb selgitada “tavapäraste” pangakontode ja maksekontode erinevusi. Täiendavalt tuleb selgelt määratleda selliste kontode tunnused. Selles kontekstis tekivad küsimused, kellel on õigus selliseid kontosid pakkuda, kes võivad neid kontosid vallata ning milline on nende kontode õiguslik olemus ja mõju.

12.5

Selgitamist vajab ka küsimus, mida peetakse silmas maksekonto määratluses sisalduva viitega, et sellist kontot “kasutatakse üksnes maksetehinguteks”. Kas sellega välistatakse näiteks intressi teenivad kontod või võimalus hoida vahendeid oma valduses kauem kui on rangelt vaja tehingu teostamiseks? Samuti tuleb tagada, et maksevahendajad ei tohi kontovaldajale välja maksta intresse ega pakkuda muid stiimuleid.

12.6

Ettepandud direktiivi artikli 4 lõikes 8 sisalduvat mõiste “raha” määratlust tuleks muuta, muuhulgas asendades sõna “sularaha” viitega pangatähtedele ja müntidele.

12.7

Seoses ettepandud direktiivi artikli 4 lõikes 15 sisalduva mõiste “kordumatu tunnus” määratlusega meenutame, et EKP 15. detsembri 2005. aasta arvamuses CON/2005/56 seoses ettepanekuga EÜ määruse kohta, mis käsitleb rahaülekannetele lisatavat teavet maksja kohta, (16) on tehtud ettepanek konkreetseks sõnastuseks mõiste “kordumatu tunnus” määratlemisel, mis näib nüüd olevat leidnud kajastuse ettepandud direktiivi praeguses redaktsioonis. Soovitame ühtlustada “kordumatu tunnuse” määratluse nii kõnealuses ettepandud määruses kui ka ettepandud direktiivis.

12.8

Mõistet “teostamisaeg” on kasutatud ettepandud direktiivi mitmes põhjenduses ning artikli 26 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja artikli 31 lõike 1 punkti b alapunktis ii, samuti artiklis 35 ja IV jaotise 2. peatüki 2. jaos, kuid see mõiste on määratlemata. Teostusaeg tuleks määratleda konkreetse ajavahemikuna (mis oleks mõõdetav näiteks tööpäevades või töötundides), sest see võimaldaks omakorda määratleda maksimumteostusaja. Lisaks sellele on mitmeid tehinguid, mida teostatakse maksekontot kasutamata (nt rahaülekanded pangandusvälistele klientidele). Teostusaja määratlemine ettepandud direktiivis peaks hõlmama ka sellised juhud.

12.9

Euroopa Liidus ei ole ühtset “tööpäevade” kalendrit ja ehkki kõnealune mõiste leiab ettepandud direktiivi IV jaotise 2. peatüki 2. jaos läbivat kasutust, ei ole seda määratletud. Töötlemise ja tegevuse huvides ning kohustuste ulatuse selguse tagamiseks oleks kasulik lisada ettepandud direktiivi (mõistete artiklisse) vastav määratlus.

12.10

Ettepandud direktiivis, näiteks artikli 3 punktis b, artikli 4 lõikes 8 ja lisa punktis 7, on kasutatud mõistet “virtuaalne raha”, kuid see on määratlemata. Soovitame määratleda (mõistete artiklis) mõiste “virtuaalne raha”, arvestades, et sellist raha võivad hoida ainult keskpangad ja krediidiasutused (sealhulgas e-raha asutused).

12.11

Samamoodi kasutatakse ettepandud direktiivi artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 20 mõistet “filiaal”, ilma seda määratlemata. Soovitame lisada “filiaali” määratluse, mis oleks kooskõlas konsolideeritud pangandusdirektiivi artikli 1 lõikes 3 sisalduva määratlusega.

12.12

Mõiste “raamleping” tuleks paigutada artiklist 29 mõistete artiklisse. Lisaks tuleks ettepandud direktiivis järjepidevuse huvides kasutada läbivalt mõistet “raamleping” (framework contract), asendades teise sõna “raamleping” (framework agreement), mida on kasutatud ettepandud direktiivi 18. põhjenduses ning artiklites 32 ja 33.

13.1

Vaja on selgitada, kas asukohaliikmesriigid võivad statistika eesmärgil nõuda, et kõik nende territooriumil filiaale omavad maksevahendajad peavad esitama oma tegevuse kohta andmeid asukohaliikmesriigi pädevatele statistikaasutustele, sealhulgas riigi keskpangale ja/või riigi statistikaametile.

13.2

Selgesõnaliselt võiks väljendada, et ettepandud direktiivi artiklis 2 sisalduv viide “mis tahes vääringule” on ette nähtud kohaldamiseks ühenduseväliste riikide vääringute suhtes.

13.3

Ettepandud direktiivi artikli 1 pealkiri on “Sisu” ja selles tuleks vastavalt piirduda ettepandud direktiivi sisu üldise esitlemisega. Tundub asjakohasem ühitada neli makseteenuse pakkujate liiki ühtsesse “makseteenuse pakkuja” määratlusse, mille võiks esitada mõistete artiklis, eriti arvestades, et mõistete artiklis määratletakse ka “makseteenuse kasutaja” mõiste.

13.4

Ettepandud direktiivi artikli 11 lõikes 2, mis käsitleb esindajate, allhankijate või tütarettevõtjate kasutamist, viidatakse “kõikide oma tegevuste” tellimisele allhankijalt. See on probleemne, sest see võimaldaks luua riiulifirmasid, mis formaalselt vastavad ettepandud direktiivile, samal ajal kui tegelikku tegevust viib läbi kolmas isik, kelle suhtes selle direktiivi nõuded ei kehti. Seetõttu soovitab EKP muuta artiklit 11 osutatud tagajärgede ärahoidmiseks.

13.5

Ettepandud direktiivi artikli 12 lõikes 1 viidatakse “tegevusriskile” seda mõistet määratlemata. Vajaliku täpsuse saaks saavutada, kohaldades ettepandud kapitali adekvaatsuse direktiivi (17) artikli 4 lõikes 22 sisalduvat “tegevusriski” määratlust.

13.6

Ettepandud direktiivi artiklites 13 ja 44 sisalduvad arhiveerimise eeskirjad võivad viidata sellele, et maksevahendaja arhiveerimise kohustus ei kesta üle aasta. Need kohustused tuleks selgesõnalisemalt ühtlustada muude ühenduse õigusaktidega, näiteks kolmanda rahapesudirektiivi (18) artikliga 30, milles on sätestatud kohustus säilitada dokumente vähemalt viis aastat.

13.7

Ettepandud direktiivi artiklis 41 sisalduv mõiste “nõusolek” ei ole piisavalt täpne. Selles kontekstis on vaja viidet nõusoleku tühistamisele ja vastavat määratlust.

13.8

Ettepandud direktiivi artikkel 52, mis käsitleb tagasimakseid, on sõnastuselt ebamäärane, näiteks viide tagasimakse saamise õigusele, kui teostatud tehingu summa ei ole selline, “mida üks mõistlik maksja maksjana eeldaks”. See sõnastus jätab palju tõlgendusruumi, mis suurendab ebakindlust maksete valdkonnas, võib põhjustada vaidluste kasvu ning jätta tarbijad kaitseta. Sellepärast tuleks tulevaste vaidlusmenetluste ohu minimeerimiseks kaaluda artikli 52 sõnastuse selgemaks muutmist.

13.9

Makse lõplikkus on makse saajale kriitiliselt oluline ja sel põhjusel on ettepandud direktiivi artikli 53 lõikes 1 sisalduv “teatamise” mõiste liiga ebamäärane, sest ajastus erineb märkimisväärselt teabe esitamisel maksja internetipanga või avalikult kasutatava konto väljatrüki kaudu, võrreldes juhtudega, kui maksja saab paberil kontoväljavõtte posti teel. Seetõttu tuleks eelistada kindlat ülekande suhtes määratletud ajahetke. Selleks et anda maksjale lisaaega reageerimiseks, võiks lubatud tähtaega pikendada neljalt kuuele nädalale.

13.10

Ettepandud direktiivi artiklites 54 ja 56 sisalduvad mõisted “nõustumus” ja “tühistamine” on küll selged ja abiks, kuid need peaksid olema kooskõlas “süsteemi sisestamise” ja “tühistamatuse” mõistetega arvelduste lõplikkuse direktiivis.

13.11

Ettepandud direktiivi artikli 54 lõiget 2 tuleks muuta ja tagada, et ajaline vahe makse saamise ja sellega nõustumuse vahel tarbetult ei pikeneks.

13.12

Ettepandud direktiivi artikli 65 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et makse saajale makseteenuse pakkuja tagab makse saajale raha olemasolu alates raha krediteerimisest makse saaja maksekontole. Tundub olevat ilmne, et kui raha on makse saaja kontole krediteeritud, on see ka olemas. Sellepärast tundub asjakohane selgelt väljendada, et raha tuleb teha makse saajale kättesaadavaks viivitamata pärast seda, kui see on makseteenuse pakkujale laekunud.

13.13

Selleks et anda võimalus tõhusat otsetöötlemist võimaldavateks makseskeemideks, tuleks ettepandud direktiivi artikli 66 lõiget 1 muuta, lisades viite rahvusvahelisele kontonumbrile (IBAN) kui kõikidel juhtudel eelistatavale kordumatule tunnusele, mis tagaks ühtlustatud lähenemisviisi kordumatute tunnuste kasutamise osas.