19.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 47/1

1.1.

EKP on varem märkinud, et finantsvõimenduse mõiste, millele viidatakse direktiivis 2011/61/EL (1), on paljude alternatiivsete investeerimisfondide (edaspidi „AIF”) valitsejate rakendatava ärimudeli olemuslikuks osaks (2). Üldiselt nõustub EKP Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvega (ESMA), et teave koguriski alusel arvutatud finantsvõimenduse taseme kohta on süsteemse riski seirel võtmetähtsusega ning et see teave tuleb anda ka investoritele. Ehkki ülemäärane finantsvõimendus võib põhjustada märkimisväärseid finantsstabiilsuse riske, ei ole finantsvõimenduse risk ainus alternatiivsete investeerimisfondide risk. Seetõttu peab teabele finantsvõimenduse kohta olema lisatud kohane teave muude riskiallikate kohta. Selles kontekstis on tähtis, et erinevaid riskiallikaid puudutavad nõuded oleksid eristatud. Selliste riskiallikate hulka kuuluvad positsioonirisk, st konkreetse investeeringuta seotud turu- ja krediidirisk ning AIFide finantsvõimendus.

1.2.

Järjekindluse huvides ning õigusaktide erinevuste ärakasutamise vältimiseks peab EKP kohaseks, et kehtestatavad finantsvõimenduse arvutamise meetodid oleksid suurimal võimalikul määral kooskõlas Basel III raamistikuga (3) ning ettepandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimuste ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta ning (4) ettepandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (5) (edaspidi koos „ettepandud CRD IV”) (6). Näiteks tuleks see kooskõla tagada viitega valuutariskiturbe tehingute tunnustamisele ning laenuvahendite käsitlemisele. Lisaks võiks kaaluda viitamist ettepandud CDR IV-s sätestatud mõistetele (7).

1.3.

Vastavalt eespool punktis 1.1 märgitule on EKP seisukohal, et riskipositsioonide arvutamisel tuleb vahet teha järgmiste vahel: a) AIFide poolt ostetavate varadega (portfellide) kaasnevad riskid, st „positsioonirisk” ja b) tegelik kasutusel olev finantsvõimendus. Seega tuleb neid kahte riskiallikat alternatiivsete investeerimisfondide finantsvõimenduse kindlaksmääramisel eraldi käsitleda. Näiteks välisallikatest pärinevate laenuvahendite osas, mida ei ole investeeritud, ei ole tururiski ega krediidiriski, nad suurendavad alternatiivse investeerimisfondi tegelikku finantsvõimendust. Vastupidiselt eeltoodule näib, et ettepandud CRD IV ei tee vahet eri liiki laenuvahendite vahel (8).

1.4.

Delegeeritud määruse eelnõu viitab üldmeetodi ja kohustustepõhise meetodi kohaldamisele (9). Selles ei nähta ette täiendava meetodi (10) kasutamist, kuna see meetod ei tagaks tulemuste võrreldavust. EKP mõistab, et täiendav meetod, mis pehmendab kohustustepõhise meetodi reegleid, loodi AIFi valitsejate tarvis, kes valitsevad AIFe, mille puhul kohustustepõhine meetod ei pruugi olla kohane või ei pruugi anda kasutuskõlblikke tulemusi. EKP toetab komisjoni otsust mitte ette näha täiendavat meetodit, kuna üldmeetodi ja kohustustepõhise meetodi rakendamine on piisav ja annab alternatiivsete investeerimisfondide finantsvõimenduse kohta kasulikku teavet nii investoritele kui ka pädevatele järelevalveasutustele.

3.1.

Delegeeritud määruse eelnõus (13) nähakse ette, et AIFi valitsejad võivad investeerida väärtpaberistamise positsioonidesse juhul, kui nad viivad algataja või sponsori suhtes läbi põhjaliku kontrolli. Konkreetsemalt näeb delegeeritud määruse eelnõu ette, et enne väärtpaberistatud instrumentidesse investeerimist peab AIFi valitseja: a) vastama teatavatele kvalitatiivsetele nõuetele, sh tal on igakülgsed teadmised asjaomase investeeringu riskiprofiilist ning ametlikud eeskirjad ja menetlused (14) ja b) veenduma, et sponsorid ja algatajad vastavad reale kvalitatiivsetele nõuetele, sh neil on tõhus riskijuhtimine, kohased hajutamise strateegiad jne (15).

3.2.

EKP toetab kvalitatiivseid nõudeid, mis suurendavad AIFi valitsejate teadlikkust võetud riskidest enne väärtpaberistatud toodetesse investeerimist. Mis puudutab eespool punkti 3.1 alapunktis b märgitut, siis võib olla keeruline kohaldada AIFi valitsejate kohustust veenduda, et algatajatel ja sponsoritel on kohased riskijuhtimisprotseduurid, kuna AIFi valitsejatel ei pruugi olla võimalik vahetult kontrollida kriteeriume, mis puudutavad sponsori või algataja sisekorda.

3.3.

Tagamaks, et sellised nõuded ei oleks AIFi valitsejate poolt väärtpaberistatud toodetesse investeerimise takistuseks, mis kahjustaks sellega laiemat eesmärki elavdada väärtpaberistamisturgu, võib delegeeritud määruse eelnõus ette näha, et ESMA annab üldjuhise, milliseid konkreetseid dokumente peavad sponsorid või algatajad AIFi valitsejatele esitama seoses eelnimetatud kvalitatiivsete nõuetega.

4.1.

EKP toetab põhjalikke ülesandeid, mida depositooriumid peavad vastavalt delegeeritud määruse eelnõule täitma (16). Sealhulgas on EKP kindel, et üksikasjalikud nõuded (17) piiravad suurel määral AIFide investorite vara hoidmise riski.

4.2.

EKP toetab direktiiviga 2011/61/EL kehtestatud ning delegeeritud määruse eelnõus täiendavalt täpsustatavat (18) ranget vastutust. EKP märgib siiski, et see vastutus koos edasiste muudatustega (UCITS V), (19) mis tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivis 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, (20) võib olla depositooriumide vastu märkimisväärsete kahju hüvitamise nõuete esitamise aluseks. Mõne depositooriumi puhul võivad sellised nõuded moodustada nende kogukapitalist kordades suurema kahju. Seetõttu peab EKP kohustuslikuks, et depositooriumid juhivad neid riske kohaselt olenemata sellest, kas nad on krediidiasutused või investeerimisühingud või muud järelevalve alla kuuluvad asutused, (21) ning et neid riske võetakse arvesse vastavate kapitalinõuete kohaselt. Tulevane UCITS V õigusloomemenetlus pakub head võimalust käsitleda seda teemat nii eurofondide kui ka AIF depositooriumide kontekstis.

5.1.

EKP toetab delegeeritud määruse eelnõus sätestatud aruandlusnõudeid. Artikli 112 lõike 7 kohaselt peavad AIFi valitsejad esitama teabe vastavalt delegeeritud määruse lisas sätestatud aruandevormile. Sellega seoses toetab EKP andmete aruandluse nõudeid, mis on ette pandud ESMA nõuandes, (22) mille kohaselt osa teabest kogutakse kuupõhiselt ning milles soovitatakse lisateabe esitamist AIFide tagasivaatelise riskiprofiili kohta. See üksikasjalikum teave on tähtis süsteemse riski kõikehõlmava järelevalveraamistiku loomiseks.

5.2.

Eeltoodust olenemata kattuvad kõnealused pädevatele asutustele aruannete esitamise nõuded, eriti delegeeritud määruse eelnõu artikli 112 lõikes 1 sätestatud nõuded, suurel määral 27. juuli 2007. aasta määruses EKP/2007/8 (investeerimisfondide varade ja kohustuste statistika kohta) (23) statistikaaruandluse suhtes kehtestatud nõuetega. Seetõttu leiab EKP, et oleks võimalik piirata AIFi valitsejate aruandluskoormust, ühtlustades teatavad pädevate asutuste aruandluskohustused EKP statistikanõuetega (24). Sellega seoses on EKP valmis ja soovib arutada komisjoni ja ESMAga, kuidas oleks kõige parem aruandlusnõudeid ühtlustada.

5.3.

Lõpuks, teabevahetuse osas jätab delegeeritud määruse eelnõu (25) riigisisestele asutustele märkimisväärse kaalutlusõiguse tingimuste osas, mille kohaselt süsteemse riski seires (26) asjakohast teavet tuleb ESMA ja ESRBga jagada. EKP soovitab ebakindluse vältimiseks eelnimetatud sätteid täpsustada.